Munapühadel on Kullipesas traditsiooniks saanud orienteerumiselaadne aardejaht, mis oli sel korral juba üheksas. Kui meie lapsepõlves piirdus asi päkapikkude ja jõuluvanaga, siis kõige uuema põlvkonna jaoks on lisandunud ka sellised tüübid nagu hambahaldjas ja pühade jänes.
Aastatega on latt "viie legendi" jaoks kõrgemale tõusnud ja õnnestumiseks on vaja lisaks müütilisusele ka praktilisi oskusi nagu planeerimine, projektijuhtimine ja innovaatilisus.
Rasketel aegadel ei saa rahalise poolega üllatada ja põõsastesse AirPodse ja muid laste jaoks väga ihaldusväärseid aardeid peita. Nii tuleb vanematel rohkem vaeva näha rajaga, et see oleks mängulisem ja üllatusi täis.
Aaretejaht peab olema uudne ja huvitav, seega oli vaja punktid sättida tavapärasemast sügavamale metsa sisse. Teada on, et "viis legendi" tegutsevad ainult siis, kui lapsed magavad, sest päeval jääks nad lihtsalt vahele. Arusaadavatel põhjustel pole pühade jänese lahingukomplektis öövaatlusseadmeid ja pimedal ajal, taskulambi saatel on väga keeruline metsas eksimata liikuda. Kasuks ei tulnud ka teadmine, et nädal enne pühi leidsime oma tavapärasel jalutuskäigul hulganisti karupoegade käpajälgi. Nii nagu pühade jänesel puuduvad öövaatlusseadmed, puudub tal ka tõsiseltvõetav relvastus raevunud karuemaga võitlemiseks.
*See on karupoja käpajälg, kuigi tehisintellekt üritas öelda, et see on hundi või suurema koera käpajälg. Pildil on näha pikad küüned ja viis käpakest (nagu inimese käsi).
*See on suurema koera käpajälg - lühemad küüned ja 4 käpakest.
Parimaks relvaks olid antud juhul punavalgete märgistuslintide lõikamiseks kaasavõetud käärid... Samas, kui John Wick tappis ühes episoodis 3 meest pastakaga ning teises raamatuga karumõõtu mehe, siis oleks teatav võimalus ka nende kääridega. Aga see poleks võrreldav olukorraga, kus John Wickil oleks samad käärid. Tema teeks nendega metsas sama töö ära nagu harvester ja päevalõpuks sööks rahulikult karušašlõkki.
Liigume edasi projektijuhtimise etappi. Selleks, et eelnimetatud riske vältida, alustasime töödega veidi enne kella 8 hommikul. Siis veel lapsed magasid. Aga väljas oli juba piisavalt valge, et karusid eemalt näha ja nendega kontakti vältida. Rajale planeerisime kokku 6 punkti. Et mitte lapsi suhkruga üle laadida, panime seekord pooltesse punktidesse ka natukene leebemaid aardeid nagu helkurid, värvilised markerid ja puuviljapüreed.
Kui eelnevatel aastatel on aarded olnud suhteliselt tee ääres, siis seekord soovisime, et lapsed peaks aarde saamiseks tegema suurema füüsilise pingutuse, kuna nad on juba suuremad ja võimelised enamaks. Samas ei tahtnud ka, et rada juba poole tunniga tehtud saaks. Nii tuligi teele erinevaid takistusi - ojasid ja kraave, mahalangenud puid ja tihedamat võsa.
Et punktid saaks võrdselt jaotatud ja asukohad võimalikult täpselt positsiooneeritud, võtsime abiks nutikella ja punavalged märgistuslindid. Eemalt tähelepanu äratava punavalge lindi panime iga aarde "kuuma" tsooni. Üllatusi jagus iga 200...300 meetri järel. Plaanis oli teha 3km pikkune rada nii, et 1,5km minnakse edasi ja teine sama palju tagasi. Aarded panime ainult esimese 1,5km peale, et vältida olukorda, kus rajalt avastatakse kogemata tulevaseid punkte.
Kokkuvõtteks: Mida tähendab selline aardejaht pühade jänese jaoks?
*Poeskäik ja sobivate aarete leidmine ~0,5h
*Aarded poest ~35€
*Raja koostamine, sobivate punktide leidmine ja märgistamine ~1h
*Kaardi joonistamine ~1h
*Lastega koos raja läbi käimine ~1,5h
Ja kogu selle loo peale küsivad lapsed tulevasel aastal meie kümnendal aardejahil: "Kas seekord tuleb midagi ägedamat?"
Add comment
Comments