Kullipesas on olnud peaaegu kaheaastane vaikus. Mitte sellepärast, et elu oleks igavaks muutunud, vaid pigem vastupidi. Maailmas toimub kogu aeg midagi nii suurt, et meie väikesed pereasjad ei mahu enam pildile ära.
Eetrivaikuse lõhkumiseks otsustasime kirjutada ühest äsja toimunud judoturniirist. 21. märtsil toimus Keila Tervisekeskuses Hundu Cup, mis oli ühtlasi ka EJL noorte karikasarja III etapp. Meie pesa parima judoka D jaoks oli tegu tähtsa võistlusega. Esmalt oli vaja teenida karikasarja punkte, et kindlustada koht hooaja esikolmikus. Teisalt oli purustamata "Keila needus". D-l polnud õnnestunud senise 2 aasta jooksul Keila tatamidel võidurõõmu tunda. Mingil hetkel tekkis tunne, et asi pole enam sportlikus vormis, vaid Keilas endas, sest mujal oli võite tulnud omajagu. Seekord oli vaja paremat plaani.
Ettevalmistustega alustasime juba nädal enne turniiri. Põhiline probleem seisnes selles, et judo on kaalusport ja kaalukategooria säilitamiseks oli vaja D-l nädalaga maha saada 0,6kg. See pole ju midagi, ainult 600 grammi… Välja arvatud siis, kui sellest on vaja päriselt lahti saada. Algas nädalane pingutus suure eesmärgi nimel.
Alustuseks panime paika täpse söömisrutiini, välistasime igasugused tarbetud süsivesikud ning tegime pikemad õhtused jalutuskäigud. Lisaks käisime võistluseelsel õhtul saunas. Esimene võit oli juba enne turniiri käes, sest D sai napilt vajalikku kaalukategooriasse ja vältis absoluutkaalu, kus vastasteks oleks olnud juba mehekaalu poisid. Boonusena paranes nädala jooksul oluliselt ka enesetunne, sest toidukorrad olid ära jaotatud kellaajaliselt. See tekitas olukorra, kus veresuhkru tase oli päeva lõikes ühtlane ja tal ei tekkinud emotsionaaseid hangry-momente. Lisaks oli ta igal hommikul ärgates puhanud, sest organism ei pidanud töötama liiga hilja söödud toidu seedimise kallal.
Järgmiseks proovikiviks oli murda see "Keila needus". Loosi tahtel sai D esimesest ringist vabaks ning pääses otse teise ringi. Teises ringis oli omajagu pusklemist, aga vaatamata raskustele õnnestus tal võita. Võistluse lõpuks saavutas ta II koha ning kindlustas üks etapp enne karikasarja lõppu koha poodiumil. Vahepeal tekitas Tervisekeskuses elevust üks üllatuskülaline. Lootes väikelinna ujula privaatsusele, saabus laupäevasele ujumistiirule eikeegi muu kui Tommy Cash oma Porschega.
Autasustamisel tegin oma mälupildis korraliku rännaku minevikku. Hetkel, mil D sai lisaks medalile paki beebiporgandeid, lõi mulle silme ette pilt 90ndate lõpust. Mälestused viisid tagasi Tähtvere pargis asunud spordihalli, kus peeti samuti judo võistlusi. Enne võistlusi rääkisid treenerid meile, et tulemas on "Moosipurgiturniir". Kõik lapsed imestasid, et miks selline nimi. Vastus oli lihtne - lisaks medalitele, said võitjad endale ka moosipurgid. Lapsed mõtlesid, et kelle vanaema moosikeldrist need purgid tuuakse. Tegelikult tulid need hoopis Salvesti tehasest, mis oli toona turniiri üks sponsoreid. Tundus uskumatuna, et poest on võimalik moosi osta ja miks üldse peaks? Olime ju alles noor riik, igalt poolt pitsitas ja raha oli vähe. Aga kõigil olid vanaemad, kes oskasid teha suurepäraseid moose. Olime nii osavad mooside vorpijad, et Eesti riik sai 2006. aastal kurikuulsa 46 miljoni eurose suuruse suhkrutrahvi.
"Moosipurgiturniiril" olin umbes 11-aastane poisike ja mõtlesin: "Mida auhinda, noh!" Täna, kui poiss beebiporgandid sai, mõistsin, et judos ikka osatakse anda päriselt kasulikke auhindu mitte tarbetut nänni. Oleme ausad - porganditest on rohkem kasu kui enamikest medalitest. Ja Eesti riik ei saa nende ülemäärase varumise eest 46 miljoni eurost trahvi :)
Add comment
Comments