Kullipesa

Munapühadel on Kullipesas traditsiooniks saanud orienteerumiselaadne aardejaht, mis oli sel korral juba üheksas. Kui meie lapsepõlves piirdus asi päkapikkude ja jõuluvanaga, siis kõige uuema põlvkonna jaoks on lisandunud ka sellised tüübid nagu hambahaldjas ja pühade jänes. Aastatega on latt "viie legendi" jaoks kõrgemale tõusnud ja õnnestumiseks on vaja lisaks müütilisusele ka praktilisi oskusi nagu planeerimine, projektijuhtimine ja innovaatilisus.Rasketel aegadel ei saa rahalise poolega üllatada ja põõsastesse AirPodse ja muid laste jaoks väga ihaldusväärseid aardeid peita. Nii tuleb vanematel rohkem vaeva näha rajaga, et see oleks mängulisem ja üllatusi täis.

Kullipesas on olnud peaaegu kaheaastane vaikus. Mitte sellepärast, et elu oleks igavaks muutunud, vaid pigem vastupidi. Maailmas toimub kogu aeg midagi nii suurt, et meie väikesed pereasjad ei mahu enam pildile ära.

Kui me blogimist alustasime, oli meie eesmärk saada postitustest elav ja jutustav albumilaadne mälestusraamat perekonna tegemisest, mida oleks aastate pärast hea lugeda. Esialgse tuhina saatel lootsime teha umbes ühe postituse nädalas. Kahjuks on tulnud mängu selline mängija, millega arvestada ei osanud – inspiratsioon. Igast asjast ei taha ega oskagi kirjutada lõpukirjandi mahus teksti. 52 sisutihedat lugu oleks ulmeline, sõnaotseses mõttes nagu tindi pastakast väljaimemine. Mine kasvõi, nagu Honoré de Balzac, mõneks ajaks Pariisi hommikustest päikesetõusudest inspiratsiooni ammutama. Selle postitusega lähtestame oma eesmärgid ja ütleme, et hea on, kui tuleks kvartalis vähemalt üks postitus. Siis saame aasta peale kokku neli head jutukest möödunud aegadest.

Lihavõtted on Kullipesas väga oodatud pühad - vanemate jaoks on tulemas üks „taevast kukkunud“ vaba päev, lapsed aga ootavad pühade jänkut, kellel on igal aastal kombeks orienteerumise-laadne aardejaht korraldada ja rajale üllatusi peita. Aardejaht toimub tavaliselt pühapäeviti, ülestõusmise 1. pühal. Võib öelda, et sellest on juba väikest viisi traditsioon saanud – sel aastal toimus see juba 7. korda.

Sel nädalal oli Kullipesa seinakalendrisse laupäeva peale märgitud kaks sündmust. Mõlemad olid seotud poegade sportliku tegevusega. Perepoeg A-l olid ujumisvõistlused Tartus ja keskmisel poisil D-l judovõistlused Keilas. Kuna Keila võistluste kaalumine algas juba hommikul kell 9, siis otsustas pereema C, et sõidab juba päev varem teiste liigikaaslaste juurde, kes pesistsevad Keilale oluliselt lähemal (umbes poole tunni autosõidu kaugusel). Nii sai hõimlastega üle pika aja näost-näkku suhelda ning olla puhanuna valmis eelseisvateks võistlusteks. Kohe pärast reedese koolipäeva lõppu võttis pereema C keskmise poisi D ja pesamuna S-i ja küttis põhjapoole. Võistlustest seekord pikemalt kirjutama ei hakka, sest poistel polnud pärast haigusperioodi õiget vormi ja seda kajastasid ka tulemused. Aga väärt kogemuse ja hea õppetunni said nad taskusse siiski.

On möödunud terve igavik ajast, mil viimati Kullipesa sulest midagi välja tuli. Osalt sellepärast, et ajarong on meid nii halastamatult alla ajanud ja teisalt sellepärast, et päris ausalt midagi põnevat polegi juhtunud. Kuid nüüd otsustasime ikkagi blogile uuesti eluvaimu sisse puhuda ja hetkekeski nii palju hapnikku peale anda, et ajutisest varjusurmast välja tulla. Parafraseerides ühte ETVs jooksnud lastesaadet: „Kullipesa tegutseb jälle“

Alanud nädalavahetus tõotas tulla Kullipesa lastele ja vanematele tavapäraselt tihe. Eriline ärplemine on see Perepoeg A jaoks. Tänane päev algas juba varakult – kell 6 helises äratuskell, et kiirelt ära süüa ja juba kella 7st startida koos isa ja trennikaaslastega Aura veekeskuse juurest Tallinna poole, kus toimus selle aasta esimene Lastekarika etapp ujumises. Sõit Tallinna poole oli üpris vaevaline, kuna Ilmataat oli otsustanud Siberist meie teedele veits igikeltsa visata. Ja tundub, et teede hooldajatele oli see sama suur üllatus nagu meilegi, sest Tartust kuni Põltsamaani polnud põhimõtteliselt keegi teid lükanud ja 4-realisel teeosal oli puhtaks lükatud ainult 2 rida.

Lõppenud nädal läheb Eesti ajalukku kui õpetajate streiginädal. Õpetajad näitasid, et nad ei kavatse lasta ennast võimukal Vabariigi valitsusel põlvili suruda ja tõestasid, et nad on ülioluline ühiskonna osa. Ilma õpetajateta on ka vanemate tööelu tugevalt häiritud. Streik mõjutas ka meid. Laste jaoks tähendab sõna "streik" hoopis midagi muud ja risti vastupidist. Nende jaoks on see samaväärne sõnaga "puhkus". Tänu streigile on nad selle valitsuse suurimad fännid ja jäävad kindlasti järgmisi streigipäevi ootama. Vanemad ja õpetajad ilmselt mitte nii väga.

Sel nädalavahetusel on Kullipesas üle pika aja väga rahulik - ei ole ühtegi üritust, sünnipäeva ega võistlust. Nädala tähtsündmusteks jäid Pereema C Vanemuise teatrikülastus ning pesamuna S-i parima sõbra sünnipäev. Õnneks olid mõlemad sündmused juba neljapäeval ära ja kallist nädalavahetuse aega need sel korral ei võtnud. On vaid üks vana pesumasin, mis vajab väljavahetamist. Selle lükkasime teadlikult tänasele päevale, sest meie radarile jäänud kasutatud masinate müügiga tegelevate poodide lahtiolekuajad Eesti inimese töögraafikuga kokku ei sobi. Õnneks on nad ka laupäeval kuni 14ni avatud ja saame lõpuks enda pensionile saadetud masinale mõneks ajaks asenduse. 

Oh jess, nädalavahetus algab! Oh ei, nädalavahetus algas! Sellised vastuolulised emotsioonid valdavad Kullipesa vanemaid vaata et pea iga nädalavahetuse eel. Vaevu jõuad tööpäeva lõpus hinge tõmmata, kui juba tunned, kuidas järgmised kohustused soojalt kuklasse puhuvad nagu lõunamaine siroko vahemeremaades. Ei üllatanud ka see nädalavahetus kuidagi teisiti. Läinud aasta lõpus kirjutasime loo rööprähklemisest. Ka sel laupäeval esines rööprähklemise tunnuseid. Nüüd oli küll sündmuseid mõnevõrra vähem ja päev mõned tunnid lühem, kuid läbitud kilomeetreid selle eest rohkem. Sel korral toimusid sündmused kahes üksteisest üle tunni kaugusel olevas väikelinnas - Elvas ja Suure-Jaanis. Ees ootas rööprähklemise ülikool.

Vaevu olime selja taha jätnud jõulud ning võtnud vastu uue aasta, kui jälle tuli kolistada juba niigi hõredaid rahakotiraudasid ja hakata pidama keskmise poisi D sünnipäeva. D on tõeline kuningas - sündinud 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval. Nii, et traditsioonilise kuuse väljaviskamisega tekitasime ruumi ka poja kingitustele. See aasta oli tema viimane "väiksem" sünnipäev enne esimest suurt 10ndat juubelit. Loomulikult ei hakanud me tema sünnipäeva pidamisele mõtlema viimasel hetkel ja tegelikult oli arvestatav osa eeltööst tehtud juba läinud aastal.

Kullipesa 2023. aastalõpulugu ei keskendu sellele, kui palju keegi sentimeetreid juurde viskas või hambaid kaotas, vaid sel puhul räägime autodest. Alustuseks ütlen ära, et autod jätavad mind täiesti külmaks ja ei eruta kuidagimoodi. Mul pole kunagi olnud metsikut iha nautida autosõitu, ketsida ega ka driftida. Sellepärast sõitsin oma esimesed sõidud praktiliselt alles autokoolis. Minu jaoks pole olulised sellised emotsionaalsed väärtused nagu auto välimus, võimsus või kui kiirelt see nullist sajani kütab. Olulised on hoopis praktilisemad näitajad nagu masina kütusekulu, mahutavus ja kui mugav on 5-liikmelisel perel teha lisaks igapäeva sõitudele väljasõite nädalavahetustel. Auto on minu jaoks tarbeese, mis viib punktist A punkti B. Vot, selle viimasega olengi pidanud läinud aasta jooksul mitu korda rinda pistma. On ÜKS auto, mis on täitnud mu värvitut argielu erinevate toonidega, pannud proovile mu probleemide lahendamise oskused ning toonud pähe juurde halle juuksekarvu.