#2. nädal, ehk kuidas tulla toime kohutava näljatundega

Esmaspäeva hommikul oli äratuseks peavalu. Peamiseks kahtlusaluseks võib pidada palju eelnevat pinget, vähe vett ja algavaid pühasid. Oli raske hommik, aga sellegipoolest vedasin end 6.45 voodist välja ja sirutasin ja väänasin enda keha joogapoosidesse. Ma pole jumala ammu seda teinud ja kõik on nii kange. Mul on istuv töö ja see andis tunda. Küll me lahti võimleme, ma pole üldse kurb. Sest, kui ma end mineviku eest piitsutama hakkaksin, siis ma langeks depressiooni ja H seda küll ei taha - been there done that.  

Seega algas esmaspäeva hommik arvestades eelmist õhtut ootuspäraselt. Klassikaliselt oli hommikusöögiks oatfiti kaeraröst - seda ei hakka uuesti siin lahti kirjutama, võid lugeda sellest eelmise nädala postituse alt. 

Nädalamenüü nägi välja järgmine:

◇ Oatfiti kaeraröst merevaigu ja singiga.

◇ Üleööpuder kohviga. See on teine üleööpuder, mida katsetasin retseptiraamatust. Jätsin ainult kohvipulbri lisamata, kuna mulle ei maitse kohvimaitselised toidud. Aga võrreldes teise üleööpudruga, maitseb mulle see puder väga. Seal on valgupulbri asemel proteiiniallikaks kasutatud kodujuustu ja maitsestamata jogurtit. Väga-väga maitsev puder on. Jääb tükiks ajaks mu menüüsse.

◇ Koosta ise retsept rasvasema valguallikaga. Nagu juba üleval pool hõiskasin, võlusin sel korral sellest välja guljaši. Hautasin seda pikalt puupliidil, lisasin grammike steviat, et see lõikaks läbi sellest hapukusest ja mahendaks veidikene. Mulle maitsevad teravad toidud, ühe toidukorra ajal lisasin hulka veel ema tehtud chillimoosi, sellega tuli veelgi maitsvam. Aga kuna chillimoosis on mehine kogus suhkrut sees, siis ühe toidukorraga piirdusin. Sobib ka stevia koos Chilli explosioniga.

◇ Kartulisalat singi ja õunaga muutus sel nädalal makaronisalatiks. Komponendid olid kõik samad, v.a kartuli asendasin makaronidega (selleks on raamatu lõpus kirjeldus, kuidas on võimalik kartulikogus asendada makaronikoguseks). AGA ma tegin seal mingi fataalse errori ja makarone sattus mu salatisse 180g asemel 400 g. Ära küsi, mu aju kustutas selle arvutuskäigu ära ja mul toitu valmistades ei tulnud pähegi, et midagi on valesti. Abikaasa vaatas mulle selle koguse peale vaid mõistmatu pilguga otsa, et mida sa teinud oled. Ma arvan, et tal sel korral käis küll peast läbi, et minu ajuga on nüüd midagi lõplikult juhtunud. Tegin intuitiivse otsuse ja võtsin väiksema koguse. 

◇ Kreemine pasta suitsukanaga. Selle aurava, kergelt terava pastaga võtsin oma pere laupäeva õhtul vastu pärast Rööprähklemise ülikooli. Kohe kindlasti saab sellest meie pere üks lemmikuid. Hapukas tomat, terav chilli ja meeldiv suitsukana maitse ühes terviklikus pastaroas on täpselt see, mida pärast vaimselt ja füüsiliselt kurnavat päeva süüa. Armastus käib kõhu kaudu, ma arvan, et H armastab mind nüüd potitäis rohkem.

Kahel korral sellel nädalal tuli ette olukorda, kuidas ma sõin nö kavavälist toitu. Ühel korral oma sõbranna juures, kes tegi imeliselt maitsvat meekana ja teisel korral abikaasa ema juures, kes on supimeister - sõin frikadellisuppi. Mõlemad toidukorrad olid tegelikult tagasihoidlikud, arvestades seda, et mul oli selleks hetkeks juba toidukordade vahe pikaks veninud. Ma lubasin endale, et kui tuleb selline olukord, siis ma ei hurjuta ennast ja ei jäta end nälga vaid lihtsalt lasen minna. Ma olen natukene äärmusesse langeva olemusega, et kas kõik või mitte midagi, aga tasakaalu säilitamiseks on mul vaja uusi oskusi omandada. See, kuidas sellises olukorras toime tulla, on üks nendest. Ma ütleks, et need kaks korda olid edukad.

Lisaks tänu sellele, et hakkasin sel nädalal ka väikest viisi trenni tegema, tekkis veel üks keeruline olukord - näljatunne tekkis kiiremini ja see oli natukene kõikehõlmav nälg, et nüüd sööks terve sea ära. Ma olin nendel hetkedel nagu neeruhaige, käisin toast tuppa ja mõtlesin välja erinevaid mooduseid, kuidas sellest ebamugavast tundest üle olla. Ega aju ei taha ka sellistel hetkedel väga hästi töötada. Mul tuleb üldse üks konstruktiivne koosolek selle ajuga pidada ja vaadata valupunktid üle. Meil oli eelmisel nädalal päris mitu möödalaskmist. Igatahes proovisin läbi kõik enimlevinud nipid - jõin vett ja ootasin, tegin rohelist teed (mis veidiks tõesti aitas), sõin kiiremini ära enda järgmise toidukorra (see on ainult paratamatuse edasilükkamine), kannatasin, üritasin varem magama minna. Aga mis tegelikult mind aitas, mis ilmselt ei kuulu nipi hulka, aga on parem, kui terve siga - ma sõin ära ühe väikse õuna. Õunas on tänuväärselt palju kiudaineid, mis tekitas kehale sellise mugava tunde, et ei olnud päris süümekaid tekitav täiskõhutunne ja ei olnud ka enam kriipivat nälga. Mul on välja kujunenud paar lemmikut õunasorti ja katsun poes valida ka suuruse järgi, et ei oleks hullult suur õun, aga ka mitte päris väike poola punn. Mulle meeldivad Granny Smith ja Kanzi õunasordid.

Sel nädalal oli suur muudatus veel ka see, mida ma lubasin juba varasemalt ette - ma hakkasin trenni tegema. Jõuluvana oli ettenägelik ja tõi mulle GymStick reguleeritavate hantlite komplekti. Hantlitega treenin 3-4x nädalas hetkel ja 30 minutit korraga. No ma kardan ülepingutamist, aga kuna olen tükk aega olnud väga trennikauge, siis trepist kõndisin veel ülejärgmisel päeval nagu vanur tagurpidi alla. Ma ei oska seisukohta võtta, kas ja kuidas see mulle mõjub ja millal raskusi võiks tõsta. Räägin sellest edaspidi rohkem, aga fakt on see, et see on üks suur muudatus, mida ma ei ole varasemate kaalulanguste ajal teinud.